Täna ei liigutnud ma lillegi,
Mul on roheline maailmavaade.
Veiko Belials
Teisel päeval, peale fotograafiat ja enne Zetode metsikut esinemist, toimus luule õpituba. Juhendajaks oli Veiko Belials. Kui ma oleksin teadnud ja olnud arukam, oleks me suutnud lahendada selle õpitoa ajaliselt palju paremini. Aga oleks on paha poiss, kellele ei tasu tähelepanu pöörata.
Igatahes alguses oli küll raske järge pidada, kuna unemati pidevalt tahtis mind saata unemaale, aga võitlesin innukalt vastu ja võitsin. Aitas ainult korraks püsti tõusta ja endale klaas vett tuua. Veiko rääkis meile üldiselt kirjutamisest, selle põhitõdedest ning andis vaatamiseks raamatuid.
Muide see mees pole ainult luuletaja ja ulmekirjanik, vaid ka loodusfotograaf. Üli-mega-lahe. Inimesed peavadki olema mitmekülgsed.
Ära löö telekat,
räägi temaga.
Veiko Belials
Peale pikka rääkimist saime teha paari harjutust, mis olid huvitavad. Esimene ülesanne seisnes ühe koha-täpsemalt pööningu- kirjeldamises. Põnevus seisnes selles, et iga inimene pidi seda pööningut kirjeldama erinevat moodi: kes nostalgiliselt, kes hirmuäratavalt, kes hullumeelselt jne. Kõik pidid kasutama selles kirjelduses sõna "tolm."
Lõpptulemusena tulid välja väga huvitavad tekstid, kuid suurt aplausi vääris Triin, kelle tekst oli super-hüper-cool ja see viis, kuidas ta seda etles- mega ilmekalt ja usutavalt. Mina elasin küll rolli sisse. Ta pidi andma edasi seda pööningut hullumeelselt vms.
Järgmisena pidime tegema haiku: 5+7+5. Neid me küll ei jõudnud üksteisele ette lugeda, kuna kõigil oli kiire ja buss oli varem kohal. Aga selles haikus pidid kõik kasutama sõna "sammal". I-N-T-E-R-E-S-T-I-N-G.
Minu jõledus kukkus välja siuke:
Ma ei kõnni, EI!
Sammal talda kõditab,
liiga täis on põis.
Eliise Nurmetu
Nii ma jutustan Teile loo ...
Kord mitu päeva ja päikesetõusu-loojangut tagasi lõi ühe imemaitsva õuna hingekell oma viimseid lööke. Need polnud tavalised löögid, vaid nende kõla oli nii vaikne, mida sai ainult südames tunda. Ei saanud kuulda, näha, katsuda- ainult tunnetada. Inimesed ei kurvastanud, sest nemad olid saanud ühe kenakese ampsu sellest õunast.
See oli aasta 2012 28. Juuni.
Kell näitas 5.oo kui sirutasin oma käed äratava masina poole. Minust paremal olevad tudusid, neid isegi ei häirinud selle koletu masina häiriv kõla. Vaikus kõlas vastu nii telgi sees kui ka sellest väljaspool. Ainult vihma tibutas me peade kohal ja lehed kohisesid tuulevoogude sees. Langetasin otsuse: meie väike hommikune matk tuleb edasi lükata. Kell oli pool 8, kui ärkasin ja väljusin me koopast, kus väikseks hakkas jääma, sest üks suur-väike plika oli otsustanud elada laiahaardelisemalt kui muidu.
Raiusin puid väiksemateks tükkideks, et saaks lõket teha. Küll lendas see kirves nii ette kui taha, aga lõke sai oma tule alla. Tasapisi ärkasid teised ja täitsid oma väsinud maokesi, et ette valmistuda grande finale'ks. Pool 9 suundusid kõik matkale, läbisime nii metsi kui sildu ja ka teid. Rahu ja puhtus embas meid kõiki seal. Mõnele andis uss au oma kuju näha. Teistele anti au näha kepslevat Bambi't soostunud järve kaldal. Matk sujus tasaselt, sest metsavana ei tasu häirida- mõni polegi seetõttu metsast väljapääsu leidnud. Laagriplatsile tagasi jõudes ootas meid töö- valmistumine ära minekuks. Enne lahkumist tegime endale teene ja pesime oma silmi allikaveega- kes ei tahaks enda nägemist parandada ja näida kaua nooruslik. Jõudes tagasi suurde tuttavasse majja täitsime järjekordselt oma vatsad toidu ja naeruga. Sai maalitud suur mosaiikpilt ja tehtud deep ühisluule, mille sisu oli grande finale jaoks mesimagus, mille kirjapilt on säändene:
"Loomine"
Sa reeglitest end ära lase piirata (Triin)
Püüa alati oma vaba meelega hiilata (Lauri)
Su sõnal on kaalu ent nad on kaaluta (Maris)
Kujutlusvõimeta ei midagi saavuta (Helena)
Looming tuleb südamest (Eneliin)
Sünnib peast nii hiilgavast (Eliise)
Looming, see on vabadus Su sees (Laura)
Meil kõigil on veel suur tulevik ees (Greete)
Kord mitu päeva
ja päikesetõusu-loojangut tagasi
laulis üks väike Õunake
oma suurest hingest
ja otsa sai.
Ta kasvas suuremaks
ja kõrgemaks
kui ükski teine oavars,
kuid seda ainult nende meeltes,
kes selle maitse osaliseks said.
Aga siiski kostub vastu minu mõistusetuumast: Mina elan maailmas, milles sooritatud tegusid ma ise ka enam ei usu.
Tee, mis Sa oskad, sellega, mis Sul on, ja seal, kus Sa oled.
Theodore Roosevelt
eliise.
