Kõige TÄHTSAM:

Helena, Eneliin ja mina - me oleme rohelised, kuid julgus, tahe, maailm - see on meie oma. Me tegime selle ära, kuid võimsalt ja hullult aitasid meid meie toetajad. 

Täname ZETOSID esinemise eest .

Siin kohal tahaks veel tänada neid firmasid/asutusi:

ASKA PABER; ANOBION; 

EVA-LOTTA KUNSTIÄRI

MERRIBA OÜ; ASTELPAJUTOOTED OÜ; 

AS MARIS GILDEN

INTSU TALU; NANTECOM OÜ; 
CLAIRE FOODS OÜ; 

AS LEIBUR; AS TARTU MILL;
 AS BACULA; PUKA VALD
TÕRVA NOORTEKESKUS

Ja suured tänud veel nendele inimestele:

MARIS SAVIK, VEIKO BELIALS,

SUUUUUR-SUUUUUR AITÄH!


Täname ka TIIU VIIRAT, JANA NURMETUT, LAURA RAUDKIVI ja SIIRI LIIVAT, ERKI ÖÖBIKUT, bussijuht ARVOT!

Viimane amps Loomingu Õunast!

Täna ei liigutnud ma lillegi,

Mul on roheline maailmavaade.

Veiko Belials

Teisel päeval, peale fotograafiat ja enne Zetode  metsikut esinemist, toimus luule õpituba. Juhendajaks oli Veiko Belials. Kui ma oleksin teadnud ja olnud arukam, oleks me suutnud lahendada selle õpitoa ajaliselt palju paremini. Aga oleks on paha poiss, kellele ei tasu tähelepanu pöörata. 

Igatahes alguses oli küll raske järge pidada, kuna unemati pidevalt tahtis mind saata unemaale, aga võitlesin innukalt  vastu ja võitsin. Aitas ainult korraks püsti tõusta ja endale klaas vett tuua. Veiko rääkis meile üldiselt kirjutamisest, selle põhitõdedest ning andis vaatamiseks raamatuid. 

Muide see mees pole ainult luuletaja ja ulmekirjanik, vaid ka loodusfotograaf. Üli-mega-lahe. Inimesed peavadki olema mitmekülgsed.

Ära löö telekat,

 räägi temaga.

Veiko Belials

Peale pikka rääkimist saime teha paari harjutust, mis olid huvitavad. Esimene ülesanne seisnes ühe koha-täpsemalt pööningu- kirjeldamises. Põnevus seisnes selles, et iga inimene pidi seda pööningut kirjeldama erinevat moodi: kes nostalgiliselt, kes hirmuäratavalt, kes hullumeelselt jne. Kõik pidid kasutama selles kirjelduses sõna "tolm."

Lõpptulemusena tulid välja väga huvitavad tekstid, kuid suurt aplausi vääris Triin, kelle tekst oli super-hüper-cool ja see viis, kuidas ta seda etles- mega ilmekalt ja usutavalt. Mina elasin küll rolli sisse. Ta pidi andma edasi seda pööningut hullumeelselt vms.

Järgmisena pidime tegema haiku: 5+7+5. Neid me küll ei jõudnud üksteisele ette lugeda, kuna kõigil oli kiire ja buss oli varem kohal. Aga selles haikus pidid kõik kasutama sõna "sammal". I-N-T-E-R-E-S-T-I-N-G.

Minu jõledus kukkus välja siuke:

Ma ei kõnni, EI!

Sammal talda kõditab,

liiga täis on põis.

Eliise Nurmetu

Nii ma jutustan Teile loo ...

Kord mitu päeva ja päikesetõusu-loojangut tagasi lõi ühe imemaitsva õuna hingekell oma viimseid lööke. Need polnud tavalised löögid, vaid nende kõla oli nii vaikne, mida sai ainult südames tunda. Ei saanud kuulda, näha, katsuda- ainult tunnetada.  Inimesed ei kurvastanud, sest nemad olid saanud ühe kenakese ampsu sellest õunast. 

See oli aasta 2012 28. Juuni. 

Kell näitas 5.oo kui sirutasin oma käed äratava masina poole. Minust paremal olevad tudusid, neid isegi ei häirinud selle koletu masina häiriv kõla. Vaikus kõlas vastu nii telgi sees kui ka sellest väljaspool. Ainult vihma tibutas me peade kohal ja lehed kohisesid tuulevoogude sees. Langetasin otsuse: meie väike hommikune matk tuleb edasi lükata. Kell oli pool 8, kui ärkasin ja väljusin me koopast, kus väikseks hakkas jääma, sest üks suur-väike plika oli otsustanud elada laiahaardelisemalt kui muidu. 

Raiusin puid väiksemateks tükkideks, et saaks lõket teha. Küll lendas see kirves nii ette kui taha, aga lõke sai oma tule alla. Tasapisi ärkasid teised ja täitsid oma väsinud  maokesi, et ette valmistuda grande finale'ks. Pool 9 suundusid kõik matkale, läbisime nii metsi kui sildu ja ka teid. Rahu ja puhtus embas meid kõiki seal. Mõnele andis uss au oma kuju näha. Teistele anti au näha kepslevat Bambi't soostunud järve kaldal. Matk sujus tasaselt, sest metsavana ei tasu häirida- mõni polegi seetõttu metsast väljapääsu leidnud. Laagriplatsile tagasi jõudes ootas meid töö- valmistumine ära minekuks. Enne lahkumist tegime endale teene ja pesime oma silmi allikaveega- kes ei tahaks enda nägemist parandada ja näida kaua nooruslik. Jõudes tagasi suurde tuttavasse majja täitsime järjekordselt oma vatsad toidu ja naeruga. Sai maalitud suur mosaiikpilt ja tehtud deep ühisluule, mille sisu oli grande finale jaoks mesimagus, mille kirjapilt on säändene: 

"Loomine"

Sa reeglitest end ära lase piirata (Triin)

Püüa alati oma vaba meelega hiilata (Lauri)

Su sõnal on kaalu ent nad on kaaluta (Maris)

Kujutlusvõimeta ei midagi saavuta (Helena)

Looming tuleb südamest (Eneliin)

Sünnib peast nii hiilgavast (Eliise)

Looming, see on vabadus Su sees (Laura)

Meil kõigil on veel suur tulevik ees (Greete)

Kord mitu päeva 

ja päikesetõusu-loojangut tagasi

 laulis üks väike Õunake 

oma suurest hingest 

ja otsa sai.

Ta kasvas suuremaks 

ja kõrgemaks 

kui ükski teine oavars, 

kuid seda ainult nende meeltes, 

kes selle maitse osaliseks said.

Aga siiski kostub vastu minu mõistusetuumast: Mina elan maailmas, milles sooritatud tegusid ma ise ka enam ei usu. 

Tee, mis Sa oskad, sellega, mis Sul on, ja seal, kus Sa oled.

Theodore Roosevelt

eliise.

helena: 2.päev loomingu õunas

well, well, hoiatan, et mu mälu on hea aga lühike, seega ei tea, kas kõik läheb päris täppi.

Meie kolmekesi ärkasime seitsme ajal ja alustasime söögitegemisega. Hommikuks olid võikud Lauri annetatud singiga ja Merriba juustuga ning pannkoogid megamagusa Bacula moosiga. Siiri Liiva ergutas meid ilusti ärkvele ning siis alustasime fotograafiaga. Maris Savik rääkis meile fotograafia ja nende aparaaduste tehnilisest poolest. Mulle oli palju uut, kuigi osalesin kursusel, mida juhendas väga tuntud fotograaf ja seal ma ei saanud veeranditki nii palju uut ja kasulikku teada kui Maris meile rääkis.
Kui mu mälu mind ei peta, siis tegimegi koomikseid. VÄGA huvitav oli teha neid. Käib see siis nii, et oli 13 kasti ühe paberi lehe peal ja lehti sama hulk ehk siis nii palju, kui meid oli. Ja siis valid ühe kasti ja joonistad mingi pildi, saadad edasi koos selle sama kirjutusvahendiga ning järgmine valib mingi teise kasti ja üritab samas stiilis ja teemas järgmist kasti joonistada. Jubelahedad  tulid välja, üks oli selle kohta, kuidas meie laagri mõte tuli.  See oli siis veidike teistsuguses võtmes.
Lõunasöök oli Eneliini suur lemmik tähestikusupp+ minu kardulad. Magustoiduks oli Eliise tehtud astelpajukissell+ kohupiim, mis oli imehea . Eliise oskab süüa teha.
Alustasime meie mosaiigiga ehk pildiga, mille kinkisime Tõrva noortekale. Värvisime kõik 9 lõuendit eri värvi, mitte suvaliselt, vaid vastandvärvid. Kahjuks mõni värv ei kuivanud õigest värvi ära, kuid lõpptulemus oli suurepäranee!! Siis saabus ka Veiko Belials luule töötuba tegema( sellest räägib Eliise ise ). Mul on niii kahju, et sain seal nii vähe olla. Meil oli väike valearvestus ja buss tahtis ära sõita juba 17.30. Tegelt oli ta kohal juba umbes veerand kuus.Sis kiirustasime ja närvasime ringi Eneliiniga ja utsitasime kõiki tagant. Ma väga kartsin, et bussijuht on mu peale kuri aga ei olnudki.

Soontagale jõudnud, hakkas juba tibutama. Me valisime kolmekesi telgile koha suure tamme all ja teistest kaugel, hiljem oli sellest  palju kasu, sest umbes poole kolme ajal tuli meil tuju juttu ajada ja kõvasti naerda.
Ma suutsin kah oma telefoni hääletu peale jätta ja Jalmar Vabarna jõudis mulle juba 109 729 847 vastamata kõnet teha aga õnneks mul tuli pähe oma moobiltelefoni vaadata.
Lõkkega alustati ja umbes 20minuuti pärast olime valmis.
Mai tea, kas on mõtet üldse rääkida sellest, mis seal lõkke ääres toimus, sest minu sõnad ei anna seda mõõtu välja, mis seal tegelt aset leidis.
Minu hädiselt ebapiisavad kirjeldused 27.juuni 2012 aasta Zetode Soontagal esinemisest laagris Loomingu Õun oleksid siis sellised:

     Olles potsatanud oma pehme taguotsaga pingikese peale, ei osanud ma arvata, missugust energiat need neli meesisikut kiirgavad meile selle õhtu jooksul & meile terveks ülejäänud eluks & kogu Soontagale & meie südameisse & meie laagrile & tervele maakerale & meie projektile & tervele universumile
Kui kaunid seto tsurad oma armsad suukesed lauluks avasid, tegid seda ka ülejäänud, küll aga imestusest, hiljem kaasalaulmiseks. Esimesena esitati munadeta(s.t pillideta) "Põdralaul". Suurest imestusest ei suutnudki minu väike peakene sõnu jälgida, hiljem sai ta sellega hakkama. Väikest maagiat lisas vihma minema laulmine. Hinge puges Jalmarikese vanavanaema, Anne Vabarna laul- nii kurvameelne ja kaunis. Mõne aja pärast saime muusika saatel ka jalakest kepsutada. Setokesed pajatasid lugusid ja rääkisid meiega juttu. Kõigi me südamed purustas see, kui saime aru, et nüüd ongi kõik, lõpp on sel kontsertil. Viimne lugu oli kõigile tuntud "Kergotamine" ja  tants läks jälle valla ning Zetod vihma käest puu alla.
Märkimist mittevääriv materiaalne tasu oli neile karbike kohukesi ja präänikud ning väike tänukiri kah. Tubli Jalmar suutis oma telefoni autu alla lennutada, kuid veel tublim telefon jõudis omaniku kätte tagasi. Kahjuks, kuid paratamatult, pidid meie nüüdsed iidolid lahkuma jättes meie neiud (ja noormehed?) südantlõhestavalt eestlaste traditsioonide taaselustajaid ning kauneis rüüdeis müstilist keelt oskavaid laulu-ja pillimehi taga nutma.

Siinkohal siis see tagasihoidlik meenutus lõppeb. Selle aja jooksul minu sügav vaimustus seto kultuuri vastu süvenes veelgi ja sain täiustada oma plaane suve jaoks. Peale seda läksin telki puhkama, sest sain sel õhtul liiga palju. Aga ega kõht sellest aru saanud ning pidin ikkagi tagasi minema ja süüa tooma, põhiliselt siis Eneliinile, ta nälg ise: sõi oma 6 präänikut järjest ära. Läksin jalutama ja uurisin järgmise päeva matkarada. Jõudnud tagasi, hakkasime sildimängu mängima. Siikohal mainin ära, kes sea lsiis esindatud oli- hiljem hea lugeda. Batman, Sniff, Elton John, sõjaprintsess Xena, Justin Bieber, Jänku-Juss, gladiaator, Vello Orumets.

Meie kolmekesi olime ju niiiiiii väsinud, et hiljem telgis rääkisime veel tunnikene juttu. Eneliin võttis nõuks öösel  hästi palju laiata ja teistel seljas elada, nii et hommikuks oli ta end Eliise magamismati peale parkinud. Öö jooksul oli minu poolelt telgikate ära tulnud ja mul oli hästi külm. Meie kella viiene matk jäi ära, sest (õnneks!?) sadas ja saime veidi veel magada. Ärkasime umbes kell kaheksa. Pildid lisanduvad ning Eliise jätkab kolmanda päevaga.

Zetode kontserdi pildid: www.maris.ee

Päev 1 ( Eneliin)

Ei ole vist kõige parem mõte minna magama kell 2, kui äratus on kell 6. Läksime Eliisega noortekasse varem kohale, pool 10 jõudsime sinna. Tee peal käisime veel moosil ja mahlal järel. Jõudsime siis noortekasse, hakkasime asju sisse tassima, mis oli nii raske. Phmt võiks öelda, et kui me parasjagu midagi ei teinud, siis me tassisime asju kas bussi või bussi pealt maha. Igatahes, hakkasime süüa tegema, sel hetkel ei olnud veel kohale jõudnud et me tõsiselt ja reaalselt teeme selle ära, siiani pole. Inimesed jõudsid kohale, tegime väikesed tutvumismängud, nimed jäid kiiresti pähe, kuna meid ei olnud eriti palju. Seejärel läksime lõunat sööma. Söödud- hakkasime joonistama. Teema oli täiesti vaba, pildid olid huvitavad. Eliise juhtis tähelepanu sellele, et 3 inimest kujutasid enda piltidel seda, kuidas käsi sirutatakse maa poole või hoitakse seda käte vahel. Ei tea, mis mõjutas inimesi nii joonistama? 

Hiljem toimus meil n-ö fotojaht. Jagasime kõik 3 gruppi ja andsime igale grupile Tõrva linna kaardi, millele oli märgitud 4 punkti. Ülesanne seisnes selles, et iga grupp pidi iga punkti juures midagi huvitavat tegema, kas laulma, näitlema või midagi etendama. Kõik tulid suurepäraselt toime. Hiljem vaatasime kõik koos ka videod ja pildid läbi, need olid ülihead ja andekad ning ka humoorikad.

Siin ka üks fotojahi tulemus: Saura pisarad

Õhtupoole, või võib öelda isegi, et öösel, mängisime üpriski kaua ühte mängu. Kõik istusid ringis ja üks inimene ringi keskel pidi ütlema lause: "vahetavad kohad need, kes.... " nt- jätsid täna hambad pesemata ja need, kes seda tegid, pidid kohad vahetama. See, kellele kohta ei jätkunud, pidi seisma keskele ja esitama uue küsimuse. Nii sai üpriski palju üksteise kohta teada.

Magamaminek oli umbes kell 1, mõni pikutas juba varem. Mina sain magama alles kell 2, kuna mul oli täielik üleväsimus ja pea valutas. Aga esimene päev läks hästi minu arust, kõik sujus ja seltskond oli super.

Helena: Loomingu Õun jõuab inimesteni

Ei olegi peale galat siia mingeid uudiseid kirjutanud. sest meil on KIIRE KIIRE ja mul on homme eksam!! Vahepeal oli lootust saada majutuseks üks puhkemaja, kuid siiski jäi see välja. Nüüd on meil veel ideaalsem koht, kuna see pole veel 100% kindel, ei avalikusta me veel seda. Ainus, mida öelda saame, on see, et see asub Valgamaal. Toetab meid ka veel Claire Foods ja Anobion. Viimane siis kunstitarvetega..
Reklaamindusest siis nii palju, et panin oma kallisse JPG'sse üles plakati, kooliraadio ei ole meil tükk aega enam töös ja kestab veel eksamiperiood, seega ei saanud me seda käiku lasta. Küll aga käisime Eliisega Tartus flaiereid jagamas. Koos on ikka palju julgem. Aga üks ports on veel ja ehk saame neid jagada mingil muul päeval. Eneliin sai oma sugulaste kaudu Loomingu Õuna ka Tõrvas tutvustada. Loomingu Õun on leidnud/leiab kajastust: valgamaa.ee, tankla.net, Delfi Noortehääl, Enka. Ka ulatas meile oma abistava käe Siiri Liiva. Aitäh!

Rõõm on näha, et meie üritus on nii erinevatesse Eesti kohtadesse jõudnud. Näiteks üks tüdruk tuleb Hiiumaalt. Osalusvormis oli vastus, kus öeldi, et see laager on justkui nende jaoks See oli väga südantsoojendav ja ka  tõestus, et meie eesmärk jõuab sihini. Nii me kujutasimegi ette, sest see laager on just meie jaoks loodud ja tahame seda üritust koos teiste meiesugustega kogeda. Iga saadetud osalusvorm annab meile julgust ja kindlustunnet juurde, sest vahepeal on ikka neid allaandmise hetki. Kuid nüüd pole enam meil pääsu!

Aga muidu on kõik nii:

OSALUSVORMI TÄITMINE ON ALANUD!

 Asub see siis siin. Kui tekib küsimusi, siis julgelt küsida! :)

https://docs.google.com/document/d/1EpiMY87hNO3uuFxK0PekqM0EGUuoQAghJhqoindXEtE/edit

Laager LOOMINGU ÕUN

MIS ON LOOMINGU ÕUN?

Tule ja saa teada võttes osa kunstilaagrist, milles toimuvad õpitoad fotograafias, luules, maalimises ja joonistamises.

Juhendajad:
FOTOGRAAFIA+ teadmiste jagamine (ravim)taimedest: Mall Värva, Maris Savik
LUULE: Veiko Belials
KUNST: Maris Savik


Laagrisse ootame noori vanuses 16-22. Pole oluline ei sugu, taust, iseloom ega ka päritolu. Piisab vaid sellest, kui tegeled vähemalt ühest neist kunsti aladest või oled neist väga huvitatud. Tähtis on tahe!

TOIMUMISPAIK: Valgamaa, Tõrvas, täpsemalt Tõrva Noortekeskuses

AEG: 26-28 juuni 2012

OSALUSTASU: 10€ , mis hõlmab:

• õpitoad
• söök
• majutus
• ansambel Zetode kontsert

LISAKS:

Õpitoad toimuvad erinevatel päevadel ja mitte samaaegselt
Kuna toimumispaik on selgitamisel, peab arvestama ka sellega, et majutus võib toimuda telkides

IMPORTANTE!
Laagrisse on koht tagatud alles siis, kui osalustasu on makstud. Kohtade arv on piiratud. Ootame laagrise 30 noort. Osalusvorm saabub siia lehele mõne aja pärast.

Küsimuste korral:
youngandable@gmail.com