Asub see siis siin. Kui tekib küsimusi, siis julgelt küsida! :)
https://docs.google.com/document/d/1EpiMY87hNO3uuFxK0PekqM0EGUuoQAghJhqoindXEtE/edit
Käesolev projekt on algatatud Eesti Energia noorte ettevõtlikkuse arenguprogrammi Entrum raames.
Entrum
laupäev, 26. mai 2012
neljapäev, 10. mai 2012
Laager LOOMINGU ÕUN
MIS ON LOOMINGU ÕUN?
Tule ja saa teada võttes osa kunstilaagrist, milles toimuvad õpitoad fotograafias, luules, maalimises ja joonistamises.
Juhendajad:
FOTOGRAAFIA+ teadmiste jagamine (ravim)taimedest: Mall Värva, Maris Savik
LUULE: Veiko Belials
KUNST: Maris Savik
Laagrisse ootame noori vanuses 16-22. Pole oluline ei sugu, taust, iseloom ega ka päritolu. Piisab vaid sellest, kui tegeled vähemalt ühest neist kunsti aladest või oled neist väga huvitatud. Tähtis on tahe!
TOIMUMISPAIK: Valgamaa, Tõrvas, täpsemalt Tõrva Noortekeskuses
AEG: 26-28 juuni 2012
OSALUSTASU: 10€ , mis hõlmab:
IMPORTANTE!
Laagrisse on koht tagatud alles siis, kui osalustasu on makstud. Kohtade arv on piiratud. Ootame laagrise 30 noort. Osalusvorm saabub siia lehele mõne aja pärast.
Tule ja saa teada võttes osa kunstilaagrist, milles toimuvad õpitoad fotograafias, luules, maalimises ja joonistamises.
Juhendajad:
FOTOGRAAFIA+ teadmiste jagamine (ravim)taimedest: Mall Värva, Maris Savik
LUULE: Veiko Belials
KUNST: Maris Savik
Laagrisse ootame noori vanuses 16-22. Pole oluline ei sugu, taust, iseloom ega ka päritolu. Piisab vaid sellest, kui tegeled vähemalt ühest neist kunsti aladest või oled neist väga huvitatud. Tähtis on tahe!
TOIMUMISPAIK: Valgamaa, Tõrvas, täpsemalt Tõrva Noortekeskuses
AEG: 26-28 juuni 2012
OSALUSTASU: 10€ , mis hõlmab:
- õpitoad
- söök
- majutus
- ansambel Zetode kontsert
LISAKS:
Õpitoad toimuvad erinevatel päevadel ja mitte samaaegselt
Kuna toimumispaik on selgitamisel, peab arvestama ka sellega, et majutus võib toimuda telkides
Kuna toimumispaik on selgitamisel, peab arvestama ka sellega, et majutus võib toimuda telkides
IMPORTANTE!
Laagrisse on koht tagatud alles siis, kui osalustasu on makstud. Kohtade arv on piiratud. Ootame laagrise 30 noort. Osalusvorm saabub siia lehele mõne aja pärast.
Küsimuste korral:
youngandable@gmail.com
youngandable@gmail.com
esmaspäev, 7. mai 2012
Lõpugala Eneliini silmade läbi
Algus oli paljulubav, hoidsime endale pöidlaid, olime üliheas tujus. Või vähemalt mina olin. Samamoodi olen pettunud selles, kuidas mõned inimesed olid riides, kuna siiski pidi riietus olema PIDULIK! Ja mis mind tõsiselt vihastas oli see, kuidas meeskonnad , kes ei võitnud ja külalised, kes tüdinesid, lihtsalt keset galat minema jalutasid, niipalju austust võiks ikka olla, et plaksutada vähemalt neile, kes saavutasid midagi enamat. Autasustamise ajal oli meie kõigi südames väike lootusekilluke. Kui juba lootus kustus, tuli silmanurka isegi pisar, kuid siiski ei ole ju võit kõige tähtsam, vaid osavõtt. See on tähtis, et me üldse seda projekti alustasime ja nii kaugele oleme jõudnud. Pettusin ka selles, et kokkuvõttes tunnustati nii väheseid projekte. Aga see on asi, millest ei ole enam mõtet mõelda, nüüd on tähtis ainult see, et me enda suurepärase projekti ellu viiksime. : )
The Gala through Eneliins' eyes
The start was very promising, we held thumbs for us, we had a very good mood. Or at least i was. Similarly, I'm disappointed, how some people were dressed up, however, the clothing had to be FORMAL! And what really made me angry was, how teams, who didn't won and the guests, who got bored, just walked away in the middle of the gala. There could be at least so much respect, just to clap for those, who achieved something more.
We all had a small piece of hope in our hearts during the award giving. When the hope was already gone, a tear even came to the corner of the eye. But still the participation is more important than the winning. It's important, that we started our project and that we have come to this far. I also disappointed in that, how in sum-up so few projects were rewarded. But that's something about what no longer isn't any point to think about, because now is important, that we realize our project. : )
The Gala through Eneliins' eyes
The start was very promising, we held thumbs for us, we had a very good mood. Or at least i was. Similarly, I'm disappointed, how some people were dressed up, however, the clothing had to be FORMAL! And what really made me angry was, how teams, who didn't won and the guests, who got bored, just walked away in the middle of the gala. There could be at least so much respect, just to clap for those, who achieved something more.
We all had a small piece of hope in our hearts during the award giving. When the hope was already gone, a tear even came to the corner of the eye. But still the participation is more important than the winning. It's important, that we started our project and that we have come to this far. I also disappointed in that, how in sum-up so few projects were rewarded. But that's something about what no longer isn't any point to think about, because now is important, that we realize our project. : )
Lõpugala 3.mai ehk päike tuleb välja?
Helena: Hoiatus! Järgnev postitus on kriitiline ja väga negatiivne!
Olin 14.30 Dorpatis. Pidin koolist ära tulema. Inimesed, eriti naissoost isikud, olid suhteliselt alasti. Minu ema ei oleks mind niimoodi välja lasknud. Ma ise poleks end nii lubanud tulla. Istusime maha ja hakkasime ootama. President tuli ka kohale. Iseenesest oli armas, et kutsuti kohale maavanemad. Üks suur asi, mis häiris, oli see, et auhindu said vaid umbes kolm projekti ja teistel polnudki võimalust. Tunnustati neid projekte, mis on juba midagi teinud ja loomeprojektid jäeti üldse välja. Seepärast ongi mul suur pettumus, et meile varem ei öeldud, et meie projekt üldse mingi kategooria alla ei lähe. Me küll algusest peale ei lootnud võita, tegime seda vaid enda jaoks, kuid väike kibedusenoot oli südames küll, et meid on lihtsalt petetud. Ka imestasime, kuid kergendusega, et meie videolõiku ei näidatudki vahepeal.
Ergutamine jäi seekord väga hädiseks ja seetõttu ei saanud ka nemad mu tuju tõsta. Ainsad, kes seda teha said, olidki minu enda Eliise ja Eneliin. Oli ka toeks Jamcamp Group'i Indrek, kes meiega lahkelt teise koogitüki ahmas. Oma kurbust väljendasime kirjutades kaarte puu külge.
Miks kutsuti esinema Iris, ma ei tea. Miks küsiti meie särgi numbreid, ma ei tea (arutasime, et ehk seepärast oligi koogitükike nii väike, et panime L suuruse). Miks keegi pettis rahvalemmiku hääletuses, ma ei tea. Miks ma nii negatiivse postituse kirjutasin ja miks mitte varem? Sest nüüd oleme me põhimõtteliselt sellest prii. Ehk see ka näitab, kui mõjutatavad me oleme/olime.
Kõige parem on võtta sellest kogemustses võimalikult palju kaasa. Ka negatiivset. Muud ei jää lihtsalt üle. Muidu oleks see 7 kuud asjata olnud.
Mis oleks olnud ilma Entrumita? Oleks ära jäänud igasugused projektisisesed arusaamatused ja pinged. Oleks olnud võimalus selle projekti edendamisest rõõmu tunda ja teha seda feelinguga.
See, mida head õppisime, on eelmistes postitustes kirjas.
Vabandused sapisuse ja veidi lapsiku postituse eest, aga ma pidin seda kirjutama, mida nii mõnigi Entrumi inimestest on tundnud.
Meie Päike alles tuleb välja.
The Gala on 3rd May, the sun is coming out?
Helena: Warning! Following post is critical and very negative!
I was 2.30 PM at Dorpat. I had to leave from the school. People, especially female persons, were relatively naked. My mother wouldn't never let me out like this. I wouldn't allow myself come like this. We sat down and started to wait. The president came there, too. Per se it was nice, that the province leaders were invited. One big thing, what disturbed, was that about three projects got the awards and the others didn't even have a chance. Only those projects were acknowledged, who had done something already and the creative economies projects were left out. That's why i have big disappointment, that were weren't told before, that our project doesn't fit into any of the categories. From the beginning we didn't hope to win and we did it for ourselves, but a little note of bitterness is in the heart indeed, that we were just deceived. We also wonder, with relief, that our video wasn't shown meantime.
Excitation was this time really fraught and that's why they couldn't cheer me up. The only ones, who could do it, was my own Eliise and Eneliin. From the Jamcamp Group Indrek also were to support, who kindly grasped with us another piece of cake. We expressed our sadness by writing on the paper and hanging it onto the tree.
Why the Iris were invited to perform, i don't know. Why we were asked for the size of the T-shirts, i don't know (we discussed, that maybe because we wrote the size L, we were given smaller pieces of cake). Why someone cheated the public's favourite votes, i don't know. Why i wrote so negative post and why sooner? Because know we are basically free from it. Maybe it shows, how affected we are/were.
It is best to take possibly a lot from this experience. Also the negative. There's just no other way.
Otherwise this 7 months would have been pointless.
What would have been without Entrum? All the misunderstandings and tensions would been left out. We could have enjoyed and made this project with the real feeling.
The good things, what we learnt, is written down on the earlier post.
Apologizes for biliousness and for posting a mildly childish post, but i had to write it, what a few Entrums' people has felt.
Our Sun is just about to come out!
Olin 14.30 Dorpatis. Pidin koolist ära tulema. Inimesed, eriti naissoost isikud, olid suhteliselt alasti. Minu ema ei oleks mind niimoodi välja lasknud. Ma ise poleks end nii lubanud tulla. Istusime maha ja hakkasime ootama. President tuli ka kohale. Iseenesest oli armas, et kutsuti kohale maavanemad. Üks suur asi, mis häiris, oli see, et auhindu said vaid umbes kolm projekti ja teistel polnudki võimalust. Tunnustati neid projekte, mis on juba midagi teinud ja loomeprojektid jäeti üldse välja. Seepärast ongi mul suur pettumus, et meile varem ei öeldud, et meie projekt üldse mingi kategooria alla ei lähe. Me küll algusest peale ei lootnud võita, tegime seda vaid enda jaoks, kuid väike kibedusenoot oli südames küll, et meid on lihtsalt petetud. Ka imestasime, kuid kergendusega, et meie videolõiku ei näidatudki vahepeal.
Ergutamine jäi seekord väga hädiseks ja seetõttu ei saanud ka nemad mu tuju tõsta. Ainsad, kes seda teha said, olidki minu enda Eliise ja Eneliin. Oli ka toeks Jamcamp Group'i Indrek, kes meiega lahkelt teise koogitüki ahmas. Oma kurbust väljendasime kirjutades kaarte puu külge.
Miks kutsuti esinema Iris, ma ei tea. Miks küsiti meie särgi numbreid, ma ei tea (arutasime, et ehk seepärast oligi koogitükike nii väike, et panime L suuruse). Miks keegi pettis rahvalemmiku hääletuses, ma ei tea. Miks ma nii negatiivse postituse kirjutasin ja miks mitte varem? Sest nüüd oleme me põhimõtteliselt sellest prii. Ehk see ka näitab, kui mõjutatavad me oleme/olime.
Kõige parem on võtta sellest kogemustses võimalikult palju kaasa. Ka negatiivset. Muud ei jää lihtsalt üle. Muidu oleks see 7 kuud asjata olnud.
Mis oleks olnud ilma Entrumita? Oleks ära jäänud igasugused projektisisesed arusaamatused ja pinged. Oleks olnud võimalus selle projekti edendamisest rõõmu tunda ja teha seda feelinguga.
See, mida head õppisime, on eelmistes postitustes kirjas.
Vabandused sapisuse ja veidi lapsiku postituse eest, aga ma pidin seda kirjutama, mida nii mõnigi Entrumi inimestest on tundnud.
Meie Päike alles tuleb välja.
The Gala on 3rd May, the sun is coming out?
Helena: Warning! Following post is critical and very negative!
I was 2.30 PM at Dorpat. I had to leave from the school. People, especially female persons, were relatively naked. My mother wouldn't never let me out like this. I wouldn't allow myself come like this. We sat down and started to wait. The president came there, too. Per se it was nice, that the province leaders were invited. One big thing, what disturbed, was that about three projects got the awards and the others didn't even have a chance. Only those projects were acknowledged, who had done something already and the creative economies projects were left out. That's why i have big disappointment, that were weren't told before, that our project doesn't fit into any of the categories. From the beginning we didn't hope to win and we did it for ourselves, but a little note of bitterness is in the heart indeed, that we were just deceived. We also wonder, with relief, that our video wasn't shown meantime.
Excitation was this time really fraught and that's why they couldn't cheer me up. The only ones, who could do it, was my own Eliise and Eneliin. From the Jamcamp Group Indrek also were to support, who kindly grasped with us another piece of cake. We expressed our sadness by writing on the paper and hanging it onto the tree.
Why the Iris were invited to perform, i don't know. Why we were asked for the size of the T-shirts, i don't know (we discussed, that maybe because we wrote the size L, we were given smaller pieces of cake). Why someone cheated the public's favourite votes, i don't know. Why i wrote so negative post and why sooner? Because know we are basically free from it. Maybe it shows, how affected we are/were.
It is best to take possibly a lot from this experience. Also the negative. There's just no other way.
Otherwise this 7 months would have been pointless.
What would have been without Entrum? All the misunderstandings and tensions would been left out. We could have enjoyed and made this project with the real feeling.
The good things, what we learnt, is written down on the earlier post.
Apologizes for biliousness and for posting a mildly childish post, but i had to write it, what a few Entrums' people has felt.
Our Sun is just about to come out!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
.jpg)