Kõige TÄHTSAM:

Helena, Eneliin ja mina - me oleme rohelised, kuid julgus, tahe, maailm - see on meie oma. Me tegime selle ära, kuid võimsalt ja hullult aitasid meid meie toetajad. 

Täname ZETOSID esinemise eest .

Siin kohal tahaks veel tänada neid firmasid/asutusi:

ASKA PABER; ANOBION; 

EVA-LOTTA KUNSTIÄRI

MERRIBA OÜ; ASTELPAJUTOOTED OÜ; 

AS MARIS GILDEN

INTSU TALU; NANTECOM OÜ; 
CLAIRE FOODS OÜ; 

AS LEIBUR; AS TARTU MILL;
 AS BACULA; PUKA VALD
TÕRVA NOORTEKESKUS

Ja suured tänud veel nendele inimestele:

MARIS SAVIK, VEIKO BELIALS,

SUUUUUR-SUUUUUR AITÄH!


Täname ka TIIU VIIRAT, JANA NURMETUT, LAURA RAUDKIVI ja SIIRI LIIVAT, ERKI ÖÖBIKUT, bussijuht ARVOT!

Viimane amps Loomingu Õunast!

Täna ei liigutnud ma lillegi,

Mul on roheline maailmavaade.

Veiko Belials

Teisel päeval, peale fotograafiat ja enne Zetode  metsikut esinemist, toimus luule õpituba. Juhendajaks oli Veiko Belials. Kui ma oleksin teadnud ja olnud arukam, oleks me suutnud lahendada selle õpitoa ajaliselt palju paremini. Aga oleks on paha poiss, kellele ei tasu tähelepanu pöörata. 

Igatahes alguses oli küll raske järge pidada, kuna unemati pidevalt tahtis mind saata unemaale, aga võitlesin innukalt  vastu ja võitsin. Aitas ainult korraks püsti tõusta ja endale klaas vett tuua. Veiko rääkis meile üldiselt kirjutamisest, selle põhitõdedest ning andis vaatamiseks raamatuid. 

Muide see mees pole ainult luuletaja ja ulmekirjanik, vaid ka loodusfotograaf. Üli-mega-lahe. Inimesed peavadki olema mitmekülgsed.

Ära löö telekat,

 räägi temaga.

Veiko Belials

Peale pikka rääkimist saime teha paari harjutust, mis olid huvitavad. Esimene ülesanne seisnes ühe koha-täpsemalt pööningu- kirjeldamises. Põnevus seisnes selles, et iga inimene pidi seda pööningut kirjeldama erinevat moodi: kes nostalgiliselt, kes hirmuäratavalt, kes hullumeelselt jne. Kõik pidid kasutama selles kirjelduses sõna "tolm."

Lõpptulemusena tulid välja väga huvitavad tekstid, kuid suurt aplausi vääris Triin, kelle tekst oli super-hüper-cool ja see viis, kuidas ta seda etles- mega ilmekalt ja usutavalt. Mina elasin küll rolli sisse. Ta pidi andma edasi seda pööningut hullumeelselt vms.

Järgmisena pidime tegema haiku: 5+7+5. Neid me küll ei jõudnud üksteisele ette lugeda, kuna kõigil oli kiire ja buss oli varem kohal. Aga selles haikus pidid kõik kasutama sõna "sammal". I-N-T-E-R-E-S-T-I-N-G.

Minu jõledus kukkus välja siuke:

Ma ei kõnni, EI!

Sammal talda kõditab,

liiga täis on põis.

Eliise Nurmetu

Nii ma jutustan Teile loo ...

Kord mitu päeva ja päikesetõusu-loojangut tagasi lõi ühe imemaitsva õuna hingekell oma viimseid lööke. Need polnud tavalised löögid, vaid nende kõla oli nii vaikne, mida sai ainult südames tunda. Ei saanud kuulda, näha, katsuda- ainult tunnetada.  Inimesed ei kurvastanud, sest nemad olid saanud ühe kenakese ampsu sellest õunast. 

See oli aasta 2012 28. Juuni. 

Kell näitas 5.oo kui sirutasin oma käed äratava masina poole. Minust paremal olevad tudusid, neid isegi ei häirinud selle koletu masina häiriv kõla. Vaikus kõlas vastu nii telgi sees kui ka sellest väljaspool. Ainult vihma tibutas me peade kohal ja lehed kohisesid tuulevoogude sees. Langetasin otsuse: meie väike hommikune matk tuleb edasi lükata. Kell oli pool 8, kui ärkasin ja väljusin me koopast, kus väikseks hakkas jääma, sest üks suur-väike plika oli otsustanud elada laiahaardelisemalt kui muidu. 

Raiusin puid väiksemateks tükkideks, et saaks lõket teha. Küll lendas see kirves nii ette kui taha, aga lõke sai oma tule alla. Tasapisi ärkasid teised ja täitsid oma väsinud  maokesi, et ette valmistuda grande finale'ks. Pool 9 suundusid kõik matkale, läbisime nii metsi kui sildu ja ka teid. Rahu ja puhtus embas meid kõiki seal. Mõnele andis uss au oma kuju näha. Teistele anti au näha kepslevat Bambi't soostunud järve kaldal. Matk sujus tasaselt, sest metsavana ei tasu häirida- mõni polegi seetõttu metsast väljapääsu leidnud. Laagriplatsile tagasi jõudes ootas meid töö- valmistumine ära minekuks. Enne lahkumist tegime endale teene ja pesime oma silmi allikaveega- kes ei tahaks enda nägemist parandada ja näida kaua nooruslik. Jõudes tagasi suurde tuttavasse majja täitsime järjekordselt oma vatsad toidu ja naeruga. Sai maalitud suur mosaiikpilt ja tehtud deep ühisluule, mille sisu oli grande finale jaoks mesimagus, mille kirjapilt on säändene: 

"Loomine"

Sa reeglitest end ära lase piirata (Triin)

Püüa alati oma vaba meelega hiilata (Lauri)

Su sõnal on kaalu ent nad on kaaluta (Maris)

Kujutlusvõimeta ei midagi saavuta (Helena)

Looming tuleb südamest (Eneliin)

Sünnib peast nii hiilgavast (Eliise)

Looming, see on vabadus Su sees (Laura)

Meil kõigil on veel suur tulevik ees (Greete)

Kord mitu päeva 

ja päikesetõusu-loojangut tagasi

 laulis üks väike Õunake 

oma suurest hingest 

ja otsa sai.

Ta kasvas suuremaks 

ja kõrgemaks 

kui ükski teine oavars, 

kuid seda ainult nende meeltes, 

kes selle maitse osaliseks said.

Aga siiski kostub vastu minu mõistusetuumast: Mina elan maailmas, milles sooritatud tegusid ma ise ka enam ei usu. 

Tee, mis Sa oskad, sellega, mis Sul on, ja seal, kus Sa oled.

Theodore Roosevelt

eliise.

helena: 2.päev loomingu õunas

well, well, hoiatan, et mu mälu on hea aga lühike, seega ei tea, kas kõik läheb päris täppi.

Meie kolmekesi ärkasime seitsme ajal ja alustasime söögitegemisega. Hommikuks olid võikud Lauri annetatud singiga ja Merriba juustuga ning pannkoogid megamagusa Bacula moosiga. Siiri Liiva ergutas meid ilusti ärkvele ning siis alustasime fotograafiaga. Maris Savik rääkis meile fotograafia ja nende aparaaduste tehnilisest poolest. Mulle oli palju uut, kuigi osalesin kursusel, mida juhendas väga tuntud fotograaf ja seal ma ei saanud veeranditki nii palju uut ja kasulikku teada kui Maris meile rääkis.
Kui mu mälu mind ei peta, siis tegimegi koomikseid. VÄGA huvitav oli teha neid. Käib see siis nii, et oli 13 kasti ühe paberi lehe peal ja lehti sama hulk ehk siis nii palju, kui meid oli. Ja siis valid ühe kasti ja joonistad mingi pildi, saadad edasi koos selle sama kirjutusvahendiga ning järgmine valib mingi teise kasti ja üritab samas stiilis ja teemas järgmist kasti joonistada. Jubelahedad  tulid välja, üks oli selle kohta, kuidas meie laagri mõte tuli.  See oli siis veidike teistsuguses võtmes.
Lõunasöök oli Eneliini suur lemmik tähestikusupp+ minu kardulad. Magustoiduks oli Eliise tehtud astelpajukissell+ kohupiim, mis oli imehea . Eliise oskab süüa teha.
Alustasime meie mosaiigiga ehk pildiga, mille kinkisime Tõrva noortekale. Värvisime kõik 9 lõuendit eri värvi, mitte suvaliselt, vaid vastandvärvid. Kahjuks mõni värv ei kuivanud õigest värvi ära, kuid lõpptulemus oli suurepäranee!! Siis saabus ka Veiko Belials luule töötuba tegema( sellest räägib Eliise ise ). Mul on niii kahju, et sain seal nii vähe olla. Meil oli väike valearvestus ja buss tahtis ära sõita juba 17.30. Tegelt oli ta kohal juba umbes veerand kuus.Sis kiirustasime ja närvasime ringi Eneliiniga ja utsitasime kõiki tagant. Ma väga kartsin, et bussijuht on mu peale kuri aga ei olnudki.

Soontagale jõudnud, hakkas juba tibutama. Me valisime kolmekesi telgile koha suure tamme all ja teistest kaugel, hiljem oli sellest  palju kasu, sest umbes poole kolme ajal tuli meil tuju juttu ajada ja kõvasti naerda.
Ma suutsin kah oma telefoni hääletu peale jätta ja Jalmar Vabarna jõudis mulle juba 109 729 847 vastamata kõnet teha aga õnneks mul tuli pähe oma moobiltelefoni vaadata.
Lõkkega alustati ja umbes 20minuuti pärast olime valmis.
Mai tea, kas on mõtet üldse rääkida sellest, mis seal lõkke ääres toimus, sest minu sõnad ei anna seda mõõtu välja, mis seal tegelt aset leidis.
Minu hädiselt ebapiisavad kirjeldused 27.juuni 2012 aasta Zetode Soontagal esinemisest laagris Loomingu Õun oleksid siis sellised:

     Olles potsatanud oma pehme taguotsaga pingikese peale, ei osanud ma arvata, missugust energiat need neli meesisikut kiirgavad meile selle õhtu jooksul & meile terveks ülejäänud eluks & kogu Soontagale & meie südameisse & meie laagrile & tervele maakerale & meie projektile & tervele universumile
Kui kaunid seto tsurad oma armsad suukesed lauluks avasid, tegid seda ka ülejäänud, küll aga imestusest, hiljem kaasalaulmiseks. Esimesena esitati munadeta(s.t pillideta) "Põdralaul". Suurest imestusest ei suutnudki minu väike peakene sõnu jälgida, hiljem sai ta sellega hakkama. Väikest maagiat lisas vihma minema laulmine. Hinge puges Jalmarikese vanavanaema, Anne Vabarna laul- nii kurvameelne ja kaunis. Mõne aja pärast saime muusika saatel ka jalakest kepsutada. Setokesed pajatasid lugusid ja rääkisid meiega juttu. Kõigi me südamed purustas see, kui saime aru, et nüüd ongi kõik, lõpp on sel kontsertil. Viimne lugu oli kõigile tuntud "Kergotamine" ja  tants läks jälle valla ning Zetod vihma käest puu alla.
Märkimist mittevääriv materiaalne tasu oli neile karbike kohukesi ja präänikud ning väike tänukiri kah. Tubli Jalmar suutis oma telefoni autu alla lennutada, kuid veel tublim telefon jõudis omaniku kätte tagasi. Kahjuks, kuid paratamatult, pidid meie nüüdsed iidolid lahkuma jättes meie neiud (ja noormehed?) südantlõhestavalt eestlaste traditsioonide taaselustajaid ning kauneis rüüdeis müstilist keelt oskavaid laulu-ja pillimehi taga nutma.

Siinkohal siis see tagasihoidlik meenutus lõppeb. Selle aja jooksul minu sügav vaimustus seto kultuuri vastu süvenes veelgi ja sain täiustada oma plaane suve jaoks. Peale seda läksin telki puhkama, sest sain sel õhtul liiga palju. Aga ega kõht sellest aru saanud ning pidin ikkagi tagasi minema ja süüa tooma, põhiliselt siis Eneliinile, ta nälg ise: sõi oma 6 präänikut järjest ära. Läksin jalutama ja uurisin järgmise päeva matkarada. Jõudnud tagasi, hakkasime sildimängu mängima. Siikohal mainin ära, kes sea lsiis esindatud oli- hiljem hea lugeda. Batman, Sniff, Elton John, sõjaprintsess Xena, Justin Bieber, Jänku-Juss, gladiaator, Vello Orumets.

Meie kolmekesi olime ju niiiiiii väsinud, et hiljem telgis rääkisime veel tunnikene juttu. Eneliin võttis nõuks öösel  hästi palju laiata ja teistel seljas elada, nii et hommikuks oli ta end Eliise magamismati peale parkinud. Öö jooksul oli minu poolelt telgikate ära tulnud ja mul oli hästi külm. Meie kella viiene matk jäi ära, sest (õnneks!?) sadas ja saime veidi veel magada. Ärkasime umbes kell kaheksa. Pildid lisanduvad ning Eliise jätkab kolmanda päevaga.

Zetode kontserdi pildid: www.maris.ee

Päev 1 ( Eneliin)

Ei ole vist kõige parem mõte minna magama kell 2, kui äratus on kell 6. Läksime Eliisega noortekasse varem kohale, pool 10 jõudsime sinna. Tee peal käisime veel moosil ja mahlal järel. Jõudsime siis noortekasse, hakkasime asju sisse tassima, mis oli nii raske. Phmt võiks öelda, et kui me parasjagu midagi ei teinud, siis me tassisime asju kas bussi või bussi pealt maha. Igatahes, hakkasime süüa tegema, sel hetkel ei olnud veel kohale jõudnud et me tõsiselt ja reaalselt teeme selle ära, siiani pole. Inimesed jõudsid kohale, tegime väikesed tutvumismängud, nimed jäid kiiresti pähe, kuna meid ei olnud eriti palju. Seejärel läksime lõunat sööma. Söödud- hakkasime joonistama. Teema oli täiesti vaba, pildid olid huvitavad. Eliise juhtis tähelepanu sellele, et 3 inimest kujutasid enda piltidel seda, kuidas käsi sirutatakse maa poole või hoitakse seda käte vahel. Ei tea, mis mõjutas inimesi nii joonistama? 

Hiljem toimus meil n-ö fotojaht. Jagasime kõik 3 gruppi ja andsime igale grupile Tõrva linna kaardi, millele oli märgitud 4 punkti. Ülesanne seisnes selles, et iga grupp pidi iga punkti juures midagi huvitavat tegema, kas laulma, näitlema või midagi etendama. Kõik tulid suurepäraselt toime. Hiljem vaatasime kõik koos ka videod ja pildid läbi, need olid ülihead ja andekad ning ka humoorikad.

Siin ka üks fotojahi tulemus: Saura pisarad

Õhtupoole, või võib öelda isegi, et öösel, mängisime üpriski kaua ühte mängu. Kõik istusid ringis ja üks inimene ringi keskel pidi ütlema lause: "vahetavad kohad need, kes.... " nt- jätsid täna hambad pesemata ja need, kes seda tegid, pidid kohad vahetama. See, kellele kohta ei jätkunud, pidi seisma keskele ja esitama uue küsimuse. Nii sai üpriski palju üksteise kohta teada.

Magamaminek oli umbes kell 1, mõni pikutas juba varem. Mina sain magama alles kell 2, kuna mul oli täielik üleväsimus ja pea valutas. Aga esimene päev läks hästi minu arust, kõik sujus ja seltskond oli super.

Helena: Loomingu Õun jõuab inimesteni

Ei olegi peale galat siia mingeid uudiseid kirjutanud. sest meil on KIIRE KIIRE ja mul on homme eksam!! Vahepeal oli lootust saada majutuseks üks puhkemaja, kuid siiski jäi see välja. Nüüd on meil veel ideaalsem koht, kuna see pole veel 100% kindel, ei avalikusta me veel seda. Ainus, mida öelda saame, on see, et see asub Valgamaal. Toetab meid ka veel Claire Foods ja Anobion. Viimane siis kunstitarvetega..
Reklaamindusest siis nii palju, et panin oma kallisse JPG'sse üles plakati, kooliraadio ei ole meil tükk aega enam töös ja kestab veel eksamiperiood, seega ei saanud me seda käiku lasta. Küll aga käisime Eliisega Tartus flaiereid jagamas. Koos on ikka palju julgem. Aga üks ports on veel ja ehk saame neid jagada mingil muul päeval. Eneliin sai oma sugulaste kaudu Loomingu Õuna ka Tõrvas tutvustada. Loomingu Õun on leidnud/leiab kajastust: valgamaa.ee, tankla.net, Delfi Noortehääl, Enka. Ka ulatas meile oma abistava käe Siiri Liiva. Aitäh!

Rõõm on näha, et meie üritus on nii erinevatesse Eesti kohtadesse jõudnud. Näiteks üks tüdruk tuleb Hiiumaalt. Osalusvormis oli vastus, kus öeldi, et see laager on justkui nende jaoks See oli väga südantsoojendav ja ka  tõestus, et meie eesmärk jõuab sihini. Nii me kujutasimegi ette, sest see laager on just meie jaoks loodud ja tahame seda üritust koos teiste meiesugustega kogeda. Iga saadetud osalusvorm annab meile julgust ja kindlustunnet juurde, sest vahepeal on ikka neid allaandmise hetki. Kuid nüüd pole enam meil pääsu!

Aga muidu on kõik nii:

OSALUSVORMI TÄITMINE ON ALANUD!

 Asub see siis siin. Kui tekib küsimusi, siis julgelt küsida! :)

https://docs.google.com/document/d/1EpiMY87hNO3uuFxK0PekqM0EGUuoQAghJhqoindXEtE/edit

Laager LOOMINGU ÕUN

MIS ON LOOMINGU ÕUN?

Tule ja saa teada võttes osa kunstilaagrist, milles toimuvad õpitoad fotograafias, luules, maalimises ja joonistamises.

Juhendajad:
FOTOGRAAFIA+ teadmiste jagamine (ravim)taimedest: Mall Värva, Maris Savik
LUULE: Veiko Belials
KUNST: Maris Savik


Laagrisse ootame noori vanuses 16-22. Pole oluline ei sugu, taust, iseloom ega ka päritolu. Piisab vaid sellest, kui tegeled vähemalt ühest neist kunsti aladest või oled neist väga huvitatud. Tähtis on tahe!

TOIMUMISPAIK: Valgamaa, Tõrvas, täpsemalt Tõrva Noortekeskuses

AEG: 26-28 juuni 2012

OSALUSTASU: 10€ , mis hõlmab:

• õpitoad
• söök
• majutus
• ansambel Zetode kontsert

LISAKS:

Õpitoad toimuvad erinevatel päevadel ja mitte samaaegselt
Kuna toimumispaik on selgitamisel, peab arvestama ka sellega, et majutus võib toimuda telkides

IMPORTANTE!
Laagrisse on koht tagatud alles siis, kui osalustasu on makstud. Kohtade arv on piiratud. Ootame laagrise 30 noort. Osalusvorm saabub siia lehele mõne aja pärast.

Küsimuste korral:
youngandable@gmail.com

Lõpugala Eneliini silmade läbi

Algus oli paljulubav, hoidsime endale pöidlaid, olime üliheas tujus. Või vähemalt mina olin. Samamoodi olen pettunud selles, kuidas mõned inimesed olid riides, kuna siiski pidi riietus olema PIDULIK! Ja mis mind tõsiselt vihastas oli see, kuidas meeskonnad , kes ei võitnud ja külalised, kes tüdinesid, lihtsalt keset galat minema jalutasid, niipalju austust võiks ikka olla, et plaksutada vähemalt neile, kes saavutasid midagi enamat. Autasustamise ajal oli meie kõigi südames väike lootusekilluke. Kui juba lootus kustus, tuli silmanurka isegi pisar, kuid siiski ei ole ju võit kõige tähtsam, vaid osavõtt. See on tähtis, et me üldse seda projekti alustasime ja nii kaugele oleme jõudnud. Pettusin ka selles, et kokkuvõttes tunnustati nii väheseid projekte. Aga see on asi, millest ei ole enam mõtet mõelda, nüüd on tähtis ainult see, et me enda suurepärase projekti ellu viiksime. : )

The Gala through Eneliins' eyes


The start was very promising, we held  thumbs for us, we had a very good mood. Or at least i was. Similarly, I'm disappointed, how some people were dressed up, however, the clothing had to be FORMAL! And what really made me angry was, how teams, who didn't won and the guests, who got bored, just walked away in the middle of the gala. There could be at least so much respect, just to clap for those, who achieved something more.
We all had a small piece of hope in our hearts during the award giving. When the hope was already gone, a tear even came to the corner of the eye. But still the participation is more important than the winning. It's important, that we started our project and that we have come to this far. I also disappointed in that, how in sum-up so few projects were rewarded. But that's something about what no longer isn't any point to think about, because now is important, that we realize our project. : )

Lõpugala 3.mai ehk päike tuleb välja?

Helena: Hoiatus! Järgnev postitus on kriitiline ja väga negatiivne!
Olin 14.30 Dorpatis. Pidin koolist ära tulema. Inimesed, eriti naissoost isikud, olid suhteliselt alasti. Minu ema ei oleks mind niimoodi välja lasknud. Ma ise poleks end nii lubanud tulla. Istusime maha ja hakkasime ootama. President tuli ka kohale. Iseenesest oli armas, et kutsuti kohale maavanemad. Üks suur asi, mis häiris, oli see, et auhindu said vaid umbes kolm projekti ja teistel polnudki võimalust. Tunnustati neid projekte, mis on juba midagi teinud ja loomeprojektid jäeti üldse välja. Seepärast ongi mul suur pettumus, et meile varem ei öeldud, et meie projekt üldse mingi kategooria alla ei lähe. Me küll algusest peale ei lootnud võita, tegime seda vaid enda jaoks, kuid väike kibedusenoot oli südames küll, et meid on lihtsalt petetud. Ka imestasime, kuid kergendusega, et meie videolõiku ei näidatudki vahepeal.
Ergutamine jäi seekord väga hädiseks ja seetõttu ei saanud ka nemad mu tuju tõsta. Ainsad, kes seda teha said, olidki minu enda Eliise ja Eneliin. Oli ka toeks Jamcamp Group'i Indrek, kes meiega lahkelt teise koogitüki ahmas. Oma kurbust väljendasime kirjutades kaarte puu külge.
Miks kutsuti esinema Iris, ma ei tea. Miks küsiti meie särgi numbreid, ma ei tea (arutasime, et ehk seepärast oligi koogitükike nii väike, et panime L suuruse). Miks keegi pettis rahvalemmiku hääletuses, ma ei tea. Miks ma nii negatiivse postituse kirjutasin ja miks mitte varem? Sest nüüd oleme me põhimõtteliselt sellest prii. Ehk see ka näitab, kui mõjutatavad me oleme/olime.
Kõige parem on võtta sellest kogemustses võimalikult palju kaasa. Ka negatiivset. Muud ei jää lihtsalt üle. Muidu oleks see 7 kuud asjata olnud.


Mis oleks olnud ilma Entrumita? Oleks ära jäänud igasugused projektisisesed arusaamatused ja pinged. Oleks olnud võimalus selle projekti edendamisest rõõmu tunda ja teha seda feelinguga.
See, mida head õppisime, on eelmistes postitustes kirjas.

Vabandused sapisuse ja veidi lapsiku postituse eest, aga ma pidin seda kirjutama, mida nii mõnigi Entrumi inimestest on tundnud.

Meie Päike alles tuleb välja.

The Gala on 3rd May, the sun is coming out?

Helena: Warning! Following post is critical and very negative!
I was 2.30 PM at Dorpat. I had to leave from the school. People, especially female persons, were relatively naked. My mother wouldn't never let me out like this. I wouldn't allow myself come like this. We sat down and started to wait. The president came there, too. Per se it was nice, that the province leaders were invited. One big thing, what disturbed, was that about three projects got the awards and the others didn't even have a chance. Only those projects were acknowledged, who had done something already and the creative economies projects were left out. That's why i have big disappointment, that were weren't told before, that our project doesn't fit into any of the categories. From the beginning we didn't hope to win and we did it for ourselves, but a little note of bitterness  is in the heart indeed, that we were just deceived. We also wonder, with relief, that our video wasn't shown meantime.
Excitation was this time really fraught and that's why they couldn't cheer me up. The only ones, who could do it, was my own Eliise and Eneliin. From the Jamcamp Group Indrek also were to support, who kindly grasped with us another piece of cake. We expressed our sadness by writing on the paper and hanging it onto the tree.
Why the Iris were invited to perform, i don't know. Why we were asked for the size of the T-shirts, i don't know (we discussed, that maybe because we wrote the size L, we were given smaller pieces of cake). Why someone cheated the public's favourite votes, i don't know. Why i wrote so negative post and why sooner? Because know we are basically free from it. Maybe it shows, how affected we are/were.
It is best to take possibly a lot from this experience. Also the negative. There's just no other way.
Otherwise this 7 months would have been pointless.

What would have been without Entrum? All the misunderstandings and tensions would been left out. We could have enjoyed and made this project with the real feeling.
The good things, what we learnt, is written down on the earlier post.

Apologizes for biliousness and for posting a mildly childish post, but i had to write it, what a few Entrums' people has felt.

Our Sun is just about to come out!

Niii. Meie SUPERFINAALI etteaste on avalikustatud:

Nautige. Tundke piinlikkust. Naerge. Kuulake. Mõelge. Rääkige sellest.

SO. Our SUPERFINALE presentation.

Enjoy it. Feel embarrassed. Laugh. Listen to it. Think. Talk about it.

Here is the translation about what we are talking about in the video:


Our project name is "Young and Able." We organize 3-day camp with workshops in poetry, photography and painting. The camp will take place on 26 and 28-th June in Viljandi county at Morna Resort. The target group is young people aged 16-22, who likes to write poems, take pictures or paint / draw. The limit of participators is 30 people, who have paid the participation fee in advance. It includes all meals, a small concert with Zetod, free camping, and workshops. Camp registration begins in May. Workshop instructors are: the photographer Mall Värva, poets Siim Kera and Vaiko Belials, artists we're still searching for.


Why is our camp important? Youngsters loves to write poems, take pictures,and also to draw, but is there enough opportunities for self-expression or to share similar interests. Certainly today's society of young people doesn't suffer from lack of opportunities, rather than in necessity for guidance to make right choices. We aren't planning to invent anything new, but to create an easy way to get together, for example for those who loves to present their poems or for those who likes to listen to young acknowledged poets. We hope that the result would be the conviction that writing poems or paining or taking photos are interesting and enjoyable interests, what they should keep and develop and encourage their friends to try, too.


We hear this word every day. Usually it is meant something very boring or difficult. It is art. For me it's self-expression, it is something very personal. When I paint, i can express my opinion - putting a small piece of myself into it. I can shape different worlds, each of them can be understood differently. I believe that art has no limits and therefore no one can say that he/she can't draw. If you are not good in writing - then draw.


One good way to express feelings is to capture them onto the photo. Because photography is almost a part of our everyday life, with captured moments we can put  together our lives and memories. Someone has said that one picture can say a thousand words. If you want to see changes between today and tomorrow - capture the moment.


The easiest way to freedom is love. Under that love i mean nature, forms, thoughts, dreams. If i achieve the freedom, I find myself sitting on the bench - looking into sky and writing poems on the paper. Poetry - this is my secret passion. Certainly you have experienced this moment when you make something really passionately, and it's so overwhelmingly good that you'd like to take fly - yes, this is art for me. If you want to live forever - write. 


Where is the heart of the art?

Helena: Finaal! Vabadus on armastus, armastus on kunst

23. märts oli jubejube õhtu. Jäime projektipäeviku esitamisega veitsa hiljaks, kuid võeti siiski vastu meid. Käisin ka kolmapäeval inBoiliga jutustamas, kuid ta ütles siiski ära. Põhjustest saan täiesti aru, kuid neid ma siia välja tooma ei hakka.
Samal päeval olime kõik kuivad nagu hein ja rasked nigu kivid. Täiesti tühjad motivatsioonist ja tahtest Entrumile minna, rääkimata projekti elluviimisest.
Reede õhtul otsustasin, et midagi pean ma ka lõpuks korda saatma. Ma kirjutasin Eneliinile ja Eliisele, et mina igatahes lähen laupäeval, ise teavad, kas tulevad, mis nende süda neile ütleb. Ma isegi ei tea, kas oleksin TEGELIKULT ka läinud üksi sinna, kuid õnneks toetas Eliise mind ja õhtul tegime oma tekstid ümber, ta ema aitas ka. Aitäh!

Ma panin ausõna hommikul äratuse 15min varemaks, et ma hiljaks ei jääks, kuid see siiski juhtus. Aga bussijuht oli väga tore inimene! Me olime kahekesi Eliisega bussis, tagasi tulime teise bussiga. Eneliin ei tulnud.
Hakkasime Eliisega oma tekste vaatama ja jaotama. Ja üllatus-üllatus: Anette isiklikult oli kohal ja andis meile toredad purgikesed erinevate aforismide ja innustavate lausetega. Aitäh sullegi!
Pidime minema proovi tegema, Eliisel oli tekstki veel kirjutama. Lavaproov läks suhteliselt nihu, sest ta oli närvis ja otsustasime seda teha nii, et räägime korraga, sest aega oli vaid 2 min ja enamus läks see sellele, et aru saada, mis üldse toimub.
Sõime kaa, söök oli endiselt hea.
Mina ise täiega põdesin kõike, sest me ei teadnud, millal meie järjekord on ja tahtsime siiski veel panna oma esitlusele laulu taustaks ( Current Swell- Young and Able ). Tehnikamehed olid hästi toredad ja abivalmid ning olid nõus panema ise slaide, sest selles osas me polnud nii able'id, pluss võtsid nad ilusti meie laulu vastu, et panna taustaks. Olime kolmandas blokis. Laual kutsusid pirukad ja saiakesed, kuid me ei suutnud süüa. Meid rahustas Harald, see oli väga tulemuslik.
Tegelikult ma ei mäleta midagi eriti sellest, mis seal laval juhtus. Eliise läks umbes 30 seki üle, keegi ei takistanud, panime edasi. Žüriist ei tulnud ka eriti väga küsimusi. Kaks varianti: kas nad ei saanud midagi aru või oli see nii hea, et võttis sõnatuks. Iseenesest oleks huvitav näha, mida me seal korraldasime. Tunne oli super-super-super. Inimesed ütlesid ilusaid sõnu.
Edasi läksime sealt välja, kus võtsid meid vastu kaks kaasaelajat ja saatsid meid filminurka. Küsiti küsimusi, olin eriti rahul Mammu viimase lausega. Vabadus on armastus, armastus on kunst.
Edasi kaeti meie silmad ning viidi VIP ruumi. Ma olin nii segaduses, et tegin väga imeliku asja, sellest aga ma siinkohal vaikin. Liiga piinlik.
Tegime oma mingisuguse skeemi, eduratas????? igatahes jõime mingit marumagusat jooki, mingit lavaši-asja ja tomat-juust?-tomat tikuvõileiba. Pluss siis üks magus asi, millest me mõlemad Mammuga aru ei saanud. Oli mingi imeliku topsi sees, mõnusa sidruni ja vahukoore maitsega. Mul oli see kausike tühi juba, siis ütleb Mammu, et õu, see ju söödav- šokolaad! Oleks tahtnud seda sokulaadi koos sele vahukooreasjandusega süüa :( , mulle ei meeldi ju sokulaad eriti.
Magasime maha kolm projektitutvustust.

Mind paneb imestama see, et inimestel pole ikka veel selge, mis nad teevad, mis nad tahavad ja miks.
Läbivad teemad olidki kas vanurid, toitumine, muusikaüritused või lastekodulapsed.


Aajah, esinejaks oli Loss Paranoias. Mai tea, minule see muusika ei istu.

Suured tänud Eliisele, et ta toetas mind. See oli niiiii hea päev. Taastasime usu oma projekti ja tegemistesse. Olgu, kindlalt langeb see mot. järnevatel nädalatel, aga see tuleb, see peab tulema tagasi. No kurat! Otsustasime reede õhtul, et lähme, õppisime ju nii väikse ajaga oma tekstid pähe. Miks siis ei peaks kõik hästi minema. Jah, me ei saanud teine kordki Noortefondilt toetust, aga nad pole öelnud, et nad ei anna iial seda. Kirjutame veel kolmaski, ja kui vaja, siis ka neljaski.

Meie

Üksi, kahekeisi, meie
togime nügime hoolime naerame
igatseme kurvastame läheme halliks
võtame heaks ja kaootiliselt
liigume
võtame vabalt
kogu südamest hoiame armastame
iseend, teineteist :)

unipopcorn 31.03.2012

tegelt mulle see luuletus vist ei meeldigi. ja meid on ju kolm.
(actually i don't like this poem so much. and there is three of us.)


Mammu ja ma tantsimas entrumil (Mammu and i dancing in Entrum)

Helena: Finale! Freedom is love, love is art.

  23.march was a very terrible night. We delayed with delivering our project diary, but nevertheless we were accepted. On Wednesday i went to chat with inBoil, but still he said no. I totally understand the reason why, but i’m not going to exhibit them here. 

On the same day we all were dry like hay and heavy like stones. Completely empty from motivation and willing to got to Entrum, not to mention the implementation of the project.

Friday night i decided, that eventually i have to accomplish something. I wrote to Eneliin and Eliise, that i’m going on Saturday and that they only know, if they come or what their hearts tell them. I don’t even know, if i would have actually gone there alone, but thankfully Eliise supported me and in the evening we changed our texts, her mother also helped us. Thanks!

I swear that i put my alarm clock 15. minutes earlier in the morning, that i wouldn’t be late, but still it happened. But the bus driver was really nice person! I and Eliise were the only ones in the bus, we came back with another bus. Eneliin didn’t come.

We started with Eliise to look and divide our texts. And surprise-surprise: Anette came personally there and gave us a nice jars with different afrosims and inspiring sentences on the slip of paper. Thank you , too!

We had to make a trial, but Eliise didn’t even had the text written. Stagetrial went comparatively crosswise, because she was nervous and because we decided to speak at the same time, ’cause we had only 2 minutes on stage and most of it went for understanding what’s going on.

We also ate, the food was still good.

I was really nervous, because we didn’t know, when we had to go on the stage and we also wanted to put a song into our presentation, to play in the background (Current Swell – Young and Able). Technique men we really pleasant and helpfuls and agreed to put the slides themselves, ’cause in that part we weren’t so able, plus they accepted nicely our song, to put it in the background. We were in the third block. Pies and baked rolls on the table caught our eye, but we couldn’t eat. Harald calmed us and it was very effective.

Actually i don’t remember much of anything about what happened on the stage. Eliise crossed the limit about 30 seconds, but noone didn’t stop her and so we went on. From the jury didn’t come particular questions. Two options: either they couldn’t understand anything or  it was so good, that it took sppechless. In intself it would be interesting to see, what we organised there. Feeling was super-super-superb. People said beautiful words.

Then we left the room and two enthusiastic persons waited for us behind the door and send us in to the film corner.

 Next we had to cover our eyes and they lead us into the VIP room. I was so confused and it made me to do a very weird thing, but at this point i  don’t say nothing. Too embarrassing.

We made some kind of a scheme, success-circle???? Anyway, we drank some kind of very-sweet juice and ate some kind of  thing and tomato-cheese?-tomato friction match sandwich. Plus one very sweet thing from what both Mammu and i didn’t understand. It was in very strange small cup, with delightful taste of lemon and whipped cream. I had the cup already empty, when Mammu said, that hei, it’s edible chocolate! I would have wanted this chocolate to eat with this whipped cream-thing : (, i don’t like chocolate so much.

We missed three project presentations.

What makes me wonder is, that people still doesn’t have a clear knowing about what they do or what they want and why.

The passing through themes were the elders, eating habbits, music festivals or orphanage children.

The performer was Loss Paranoias. I don’t know, this music isn’t my cup of tea.

Big thanks to Eliise, that she supported me. It was sooo good day. We restored our faith into our project and into its’ activities. Okey, surely our motivation will fall down in the couple of weeks, but it comes, it has to come back. Dammit! We decided Friday night, that we will go, we learned our text by heart in so little time. Why should it all go well. Yes, we didn’t get the support from the Youth Fond, but they haven’t told us, that they will never give it to us. We will wrote for the third time, and if it’s needed, then for the fourth time, too.